Mina olen Triin Põllmaa ehk Keerud 

Miks ma ei kasuta oma nime vaid aliast? Tõde tunnistades alustasin ma keraamikuna LepaTriin nime all. Päris nimi – Triin Põllmaa tundus liiga lohisev ja raskesti meeldejääv. Kuna minu esimesed tooted olid Keerud ja nägin, et nende kuju peale saan kogu oma imago ehitada, siis nii jäigi – Keerud Keraamika. Eks ma isegi olen ka vahepeal segaduses kumb ma olen – Keerud või Triin 🙂

Teekond tänasesse.

1998 lõpetasin Kuressaare Ametikooli ja minust sai diplomeeritud kunstiliste kujundustööde teostaja ja keraamik. Peale kooli lõpetamist lubasin endale, et kui kunagi rikkaks saan, siis ostan endale kindlasti oma keraamikaahju. Piisav rikkus lasi end aga üksjagu oodata.

Kuna tolleaegne koolipraktika viis mind erialas omandatud kunstiliste kujundustööde lainele ja reklaamimaailma põnevasse keerisesse, siis jäi keraamika aastateks unustuste hõlma. 2011 aastal, väikeste laste kõrvalt tegevust otsides, leidsin aga uuesti tee keraamika juurde. Lõputud keraamikakõnelused Virve Kermi väikses savitoas olid nii inspireerivad ja produktiivsed, et hakkasin mõne aja pärast keraamikat ka müügiks tegema.

Aasta peale hobiringis alustamist hakkasin kasutama oma tööde all Keerud keraamika nime. 2020 sai ostetud päris oma ahji ning 2022 ehitasin vahepeal teenitud raha eest savimaja.

2022 alustasin ma ka õpinguid Olustveres. See on olnud tore teekond. Olen saanud julgust proovida uusi tehnikaid, neid ka enda omaks luues. Õppides uusi tehnikaid ja materjale olen saanud laiendada oma käekirja ja tootevalikut, peenhäälestada varem õpitut. 

Mina ja savi

Ma ei ole savilausuja, kuigi ma usun savi mälusse ja sellesse, et see materjal juhib meid. Ka seda, et meie saame savi juhtida oma soovitud suunda. Samas – iga väikenegi üleolek maksab end kiiresti kätte. Savi nõuab täielikku kohalolu ja tõmbab liigset hoogu maha. Täna – olles 10 aastat loonud, leiutanud, arenenud, vigu teinud ja eduelamust tunda saanud – julgen ma öelda, et ühte tüüpi savi ma tunnen. Saan aru, mis on selle ohukohad või võimalused, kuidas seda allutada. Samas aga mõne teist tüüpi saviga olen ikka ja jälle nagu algaja. Portselan on veel eraldi müstika, mille hingeelu ma ma väga tahaks lahti muukida..

Minu moto!

Kõlab “Ratatouille” multikalikult- kõik võivad savitada ja teha ilusaid asju.

Lause “noh see ongi käsitöö ja iseloomuga ja mulle meeldibki nii” viib mind alati diskussiooni tegijaga. Kõver, vildakas, omanäoline võib iga töö olla, aga oma parimat ja korretset tööd teha võiks tegija ikka teha tahta.  Miks on nii, et  ebakorrektne ja lohakas keraamika on “käsitöö” aga ebakorrektne ja lohakas rätsepatöö ei sobi kanda. Mõlemal juhul on tegu ju käsitööga.

Käsitsi tehtud keraamika on alati veidi kõver, omanäoline ja iseloomuga. Lohakus ja püüdmatus oma parimat saavutada ei ole minu jaoks aga õige tee.

Tule mulle külla!

Täna on mul kodus oma savimaja/stuudio/keerupesa. Oma tööruumi loomine andis tiivad. Saan nüüd teha suuri tellimusi 100 korda mugavamalt. Saan minna oma pessa ja savimulli, et seal siis kulgeda ja lasta loovusel lennata. Inspireerivad pooleöised kõnelused savisõpradega ühiselt savitades, hoiavad erguna ja innustavad. Ka on mul nüüd ju koht, kus vastu võtta kliente, korraldada töötubasid või saviüritusi. Lahemaalik vana maja hõng tõmbab ka siia saabujad argielust välja.

Jälgi mind ka FB ja Instagram vahendusel