Mäletan hästi algusaastaid, kus tegin keraamikat kodus, köögilaua peal. Iga päev ja õhtu pakkisin oma asju uuesti lahti ja kokku. Tehatahtmine oli aga nii suur, et ega ma sellest ebamugavusest väga välja teinud. Suvisel ajal sain suvetoas tööd teha ja ega see töömaht väga suur olnud ka.

2016 kohendasime suvetoa ühe osa minu töötoaks. Sain oma riiuli, töölaua ja võimaluse pooleliolevaid asju silitamas käia ka möödaminnes. Kummalisel kombel olin jäänud silma oma tegemistega ka kohalikule ajakirjanikule. Minust ja minu tegemistest ilmus esimene meediakajastus. 

 

 

Nii ma siis töötasin seal oma savinurgas kamina kõrval, suure ümmarguse laua taga. Valmistasin juba päris suuri tellimusi. Glasuurisin põhimõtteliselt laua all ja jooksin igasugu pesemist vajavate asjadega vannitoa vahet. Ja ega mul polnud siis ka ahju. Ka ettepõletamata asjadega jooksin ringi — lausa pealinna. Glasuurisimas käisin pimedas ja külmas ARS-i ahjuruumis. Täna töötavad selle asemele valminud avarates, soojades ja moodsates ruumides Eesti tippkeraamikud. Uues ARS Kunstilinnakus käimine toob minu jaoks esile toredaid mälestusi arenemisteest ja seni käidud rajast.