No products in the cart.
Kutseline keraamik
Siin ma nüüd olen. Paberitega. Kutseline keraamik. Tahtsin natuke rääkida oma teekonnast lähemalt. Kuidas õppima jõudsin, mida kogesin ja mis minust selle 2 aastaga sai ja kuhu ma edasi plaanin lennata.
Esimene katse – jäi unistuseks
Esimest korda Olustverre õppima minna tahtsin ma juba 2017. aastal, aga kuna jäin oma kolmandale lapseootusele, siis jäi mõte ootele. 2020 aastal olin aga valmis. Fantaseerisin oma peas, et olen kindel sisse saaja, sest kel siis veel oleks vaja vastavat haridust kui mitte minul. Uskusin, et ju nad seal koolis saavad sellest ka kohe aru. Suurelt ma seda sisseastumise teemat aga ei pasundanud – ei sõprade seas, veel vähem sotsiaalmeedias. Küll aga tegin kooli ees endast selfi, et see siis sisse saamise korral enda seinale postitada.
Läks aga nii, et sisse ma ei saanud. Täna ma enam ei mäleta, kas ma nutsin ka… aga hämmingus olin ma küll. Olin rõõmus, et ma kedagi katsetest teavitanud ei olnud, sest nüüd ei pidanud seletama, mis mul seal siis valesti läks. Keraamikaga tegelesin ma edasi, kuid seda, kas ma lubasin endale, et enam kunagi ei kandideeri, või vastupidi, et järgmisel korral proovin uuesti, ma ei mäleta.
Täna olen ma rõõmus, et tol aastal valituks ei osutunud.
Teine katse – sihikindlus viib sihile
- aastal oli uus sisseastumise aasta. Ja ma registreerisin end vist tol korral pea viimasel päeval. Solvumine eelmisest korrast oli ilmselt ikka hinges. Hiljem ütlesid paljud, et nemad ei oleks enam proovinud. Kättemaksuks.
Mõtlesin ise ka umbes nii, et ise nad on süüdi, et mind Olustverre õppima ei võta. Õnneks sain ma aru, et selle mõtteviisiga karistan ma ennekõike iseennast ja blokeerin ise oma võimalusi. Tunne oli mul katsetel suht sama nagu esimesel – kaasas oli isegi sama toode – Laine sarja vaas. Komisjonilauas istusid kaks tuttavat nägu ja üks võõras.
Õhkkond oli enam-vähem sõbralik ja proovisin sel korral eriti neile selgeks teha, et olenemata sellest, et olen justkui oma tee leidnud, vajan ma siiski ka lisateadmisi. Hoidsin end tagasi, et sarkasmi eelmise korra ebaõnnestumise kohta ei pritsiks. Kompositsiooni tööga olin ise rahul. Sisse saamise võimalust sel korral ei fantaseerinud. Lasin ajal kanda ja olin valmis ka selleks, et mind ka sel korral ei taheta.
Aga taheti. Rõõm ja elevus olid suured. Sisse saamise kohta tuli teade kogu meie kursusele meilile. Kõigi meilid avalikud. Kas teate, mida teeb väike spioon Triin? Kukub kohe Googeldama. Ainuke, mida ma teada sain, oli see, et Evelin sai ka sisse. Eveliniga olime põgusalt ARS koridorides kokku põrganud. Vähemalt ühte inimest teadsin.
Olen üle 20 aasta taas õpilane.
Esimene koolipäev. Evelin oligi ainuke, kellest midagi teadsin. Või noh, olin näinud ta tegemisi ja teda ennastki. Ta ise ühendus minuga ja küsis, kas võiksime ehk ühika tuba jagada. Teised olid täitsa võõrad. Õnneks tahtsid kõik õpetajad meie keraamikakogemuse ja elu kohta kuulda, mistõttu saime omavahel sedasi üksteisega tuttavaks. Minu puhul juhtus tavaline lõpp uues kollektiivis – sain kursusevanemaks valitud.
Enne kui kodust esimesele sessile sõitsin, rääkisin Mangusega, et ilmselt saab mul olema kõige raskem see, et ma ise õpetama ei hakka või oma kogemusi jagama. Kui ma esimesel kahel sessil suutsin end tagasi hoida, siis edasi läks ikka nii, nagu ma ei tahtnud. Õpetasin nii õpetajaid kui kursaõdesid. Eks ma suutsin mõnel korral nii ühel kui teisel harja punaseks ajada, aga suures plaanis pigem sain tagasisidena häid sõnu. No mis teha, kui minu loomuses on „kui viga näed laita, siis mine ja aita“.
Sõprade tulemine
Nii tore on mõelda tagasi, näiteks esimesele ühisele istumisele – jõulupeole kojas. Oi, kui imelik see oli. Piinlikud vaikuseminutid ja sunnitud vestlusteemad. Õnneks tuli Sännile meelde, et tal on üks jõuluteemaline Kahoot, mida me siis koos lahendama hakkasime. See sulatas jää.
Esimesed neli sessi olid tegelikult ikkagi sellised kompavad. Ühika toakaaslased Ebe ja Evelin olid juba tuttavamad. Läti reisil, üle kuumenenud bussiga tunde mööda maanteid vuhisedes sain aga tuttavaks Leeniga. Naljakas – ta oli pool aastat minu vastas istunud, aga „rääkinud“ me vist ei olnudki. Bussis aga ei saanud kumbki meist end pausile lülitada. Lood elust ja inimestest meie ümber, ellu suhtumisest, lihtsalt nalja. Olin leidnud sama veregrupiga inimese. Ja kuidagi sedasi järgemööda tekkisid enamikega kuidagi ühised lood ja leidmised.
Õpingud ja kogemused
Õpingud ise olid hirmus lahedad. Sisseastumisel ütlesin ma, et ilmselt olen veebikoolituste kaudu võimeline ka ise õppima, aga programmiline õpe teeb uue omandamise oluliselt lihtsamaks. Just nii see olema ka sai. Konkreetsed ülesanded lükkasid välja mugavustsoonist, materjaliõpetused aitasid aru saada nii keraamika olemusest kui glasuuride sisust.
Ma tõesti nautisin kogu seda kooliaega. Meie kursus oli ääretult lustiline, julge, aus, otsekohene, sõbralik, kaasamõtlev ja abivalmis ning ühtehoidev. Igaüks omamoodi keraamik. Või noh, osa meist olid aastaid keraamikaga kokku puutunud, teised olid ikka väga väikese kogemusega ja alles oma teekonna alguses.
Uued võtted, materjalid ja tehnikad
Kooli lõpetanuna võin julgelt öelda, et sain sealt palju. Kõige suuremad oskused, mida õppisin, olid ehk treimine ja tutvus portselaniga. Mõlemad teemad on tegelikult ikkagi veel veidi müsteeriumi staatuses. Ma justkui saan aru, mida ja kuidas teha, aga välja tuleb ikka nii nagu ta tuleb. Ehk et kui ma GS254 saviga tunnen end üsna kindlalt, siis teised materjalid vajavad veel kindlasti kinnistamist ja katsetamist.
Koolis oli mul palju „esimesi“ tegemisi.
Tegin ise, kohalikust savist voolimisvalmis materjali. Valmistasin oma esimese toppevormi, üheosalise, kaheosalise ja neljaosalise kipsvormi. Õppisin valama portselani (see portselanivalu on muidugi veel protsessis) ja minu tootevalik sai uhke täienduse. Tegin tutvust ehete valmistamisega. Sain kogemuse ribatehnikas. Kogesin ürgset, keraamika puupõletusega. Jõudsin arusaamale, kuidas glasuure võiks valmistada.
Oma lõputöö tegin oma lemmiktehnikas – plaatidest ehitades. Ühtepidi turvaline lahendus, teistpidi jällegi väga tehniline tegemine. Töö sai kiita komisjonilt, kui valmis toode. Mina rõõmustasin.
Kõik juhtub põhjusega. Esimesel korral ei saanud ma sisse, sest ma pidin ju vahepeal oma savimaja valmis saama ja minu Ker22 kursaõed pidid mu teele sattuma
Kas paber tegi minust keraamiku?
Ei. Haridus tegi minust keraamiku ja paber tegi selle ametlikuks.
Nagu mu Kuressaares keraamikat õpetanud Marget Taffel Facebookis minu löputööga eputamise pildi all kirjutas: „Minu fotod tõestavad, kui sihikindel oled olnud ametihariduses, nüüd ainult edasi!“
Jep. Edasi. Kuhu? Seda ma veel ei tea. Eks aeg annab arutust.
Esimene samm edasi minekul on muidugi juba tehtud. Lõime oma kursusega Kutseliste Keraamikute Liidu ja olen nüüd seal tegutsemas. Käin sirge seljaga ringi ja annan teada, et olen kutseline keraamik ning et nüüd on mu tooted justkui sertifitseeritud 🙂 Imelik. See paber tõesti annab enesekindlust.
Kui Sina armas lugeja oled kutseline keraamik, siis tule liitu, teeme koos toredaid asju ja arendame keraamikamaastikku.
Või kui sa ei ole veel keraamik, kuidas Sulle tundub, kas selle õppimine võiks olla tore kogemus.
Lisa kommentaar